Küllap on palju neid eestlasi, kes avastanud enda jaoks meie suuremate saarte Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa võlud. Tunduvalt vähem on neid, kelle teekond on viinud Vormsile.
Saarest ja tema ajaloost
Läänemeres asuv Vormsi on suuruselt neljas saar Eestis. Lääne-ida suunas välja venitatud saare suurim laius on 9 km, pikkus 10 km. Põhjapoolseimaks punktiks on Austurgrunne sääre tipp, lõunapoolseimaks Rumpo nina. Läänes ulatub rannik kõige kaugemale Saxby tuletorni juures ning idas on kaugeimaks punktiks Gjusgrünne ümar maanina.
Saar asub Hiiumaa ja mandri vahel. Lähim koht mandrile on 3 km kaugusel asuv Noarootsi poolsaar Läänemaal, mida lahutab Vormsit Voosi kurguks kutsutav veeriba ning Hiiumaast 11 km laiune Hari kurk.
Rohuküla sadamast saab Vormsile sõita parvlaevaga. Laevatee pikkus saarele on 12 km ehk umbes 45 minutit laevasõitu. Saarel saab ringi sõita bussi ja autoga, kuid parima pildi saab jalgrattal matkates.
Suulise rahvapärimuse kohaselt koosnes Vormsi kunagi kolmest suuremast üksteisest eraldatud veesilmadega eraldatud saarest, mille vahelt sai lahedasti paadiga läbi sõita. Tänase Vormsi juurde kuulub umbes 30 väiksemat saart ning see teeb kokku üle 93 km2 kuiva maad. Vormsi vanemad ja ühtlasi kõrgemad osad tõusid üle merepinna ligikaudu 3000 aastat tagasi ning saarte merest kerkimise protsess kestab väga aeglaselt ka praegugi. Endistest merelahtedest on maa kerkides moodustunud Prästvike (Kirikuviik), Diby ja Kersleti järved. Saare suurim järv on selle keskosas asuv Prästvike järv.
Kuni 1944. aastani olid Vormsi asukateks rannarootslased, kelle esivanemad saabusid saarele ilmselt 13.-14. sajandil Lõuna-Soomest ja Rootsi idaaladelt, kuid tõenäoliselt oli siin hõre asustus ka juba enne seda. Ühe arvamuse kohaselt olevat rootslased Vormsile sisse rännanud aastatel 1157-1294 Lõuna-Soomest Nylandist, teise kohaselt toimus see aga pärast seda, kui mereröövlite ja vallutajatena tuntud saarlased purustasid 1187. aastal Sigtuna. Kirjalikes ürikutes on Vormsit Wormse kujul esmakordselt mainitud 1391. aastal Saaremaa piiskop Winrichi poolt Haapsalu linnale antud privileegikirjas.
Vormsi nimi on Skandinaavia päritolu. Ühe legendi kohaselt andis saarele nime Islandi viiking Orm (Madu), teise kohaselt Püha Olavi saagast tuntud mereröövel Orm. Kuningas Olav Trygvassonil oli laev nimega Ormen Lange, Olavi vennal Haraldil paat Ormen. Rannarootslased on oma saart läbi aegade ikka Ormsöks (Ormi saareks) kutsunud ja omaaegset rootslaste asumit meenutavad tänagi rootsikeelsed külade nimed. Et Rootsi õigus ius suecium rakendus Rootsist kaasa toodud õigusdeklaratsiooni alusel automaatselt ka väljarändajatele, siis elasid Ormsö vabad talupojad Rootsi õiguse järgi, mis neile tähendas väiksemat maksukoormust, soodsamat maad ja suuremat isikuvabadust. 1604. aastal rajas Magnus Brümmer Bussby küla maadele Vormsi esimese mõisa, mille käigus küla hävitati ja pered asustati ümber naaberküladesse. Algselt kandis Suremõisa Bussby mõisa ehk Hof Bussby nime. Alates 1620. aastatest kuulus mõis tollastele Haapsalu linna omanikele de la Gardie aadliperekonnale ning oma saksakeelse nime Magnushof sai mõis tollase omaniku Magnus de la Gardie järgi.
Saare idapoolses osas asus 1753. aastani iseseisev Söderby mõis. Algselt kuulusid mõisa alla Söderby ja Norrby külad. Talupojad kaebasid mõisnike omavoli ja ebaõigluse üle nii kohalikele võimudele kui ka Stockholmi. 1685. aastal määrati kuninga resolutsioonia, et Vormsi ( ning Noarootsi ja Eylandi) talupoegi tuleb käsitleda kui vabatalupoegi. Mõisnikul oli küll õigus määrata maks, kuid neil ei olnud õigust nõuda mõisategu rohkem, kui ette nähtud. 1691. aastal võõrandati mõis Rootsi riigi omandisse.
1721. aastal tuli Rootsil Uusinkaupunki rahulepingu kohaselt loovutada Vormsi ja teised alad Eestis Venemaale. 18. sajandi lõpul oli saarel ca 1700 elanikku ning siinsed kaks mõisa Magnushof ja Söderby kuulusid nüüd mõlemad Karl Wilhelm von Stackelbergile. Peale põlluharimise ja kalapüügi tegeleti ka lubja põletamisega.
Nii kaua kui rootslased olid Rootsi kuningriigi alluvuses, ei ähvardanud nende eriõigusi miski, kuid kui alad läksid mõisniku käsutusse, kelle huvides selliste õiguste säilitamine ilmselgelt ei olnud, hakati rannarootslasi suruma sunnismaiste tasemele. 18. sajandi lõpuks erines rootsi talupoegade olukord vaevalt eesti talupoegade omast. Vormsil, kus talupojad sellega mitte nõus ei olnud, väljendus see 18. ja 19. sajandil korduvates konfliktides ja protsessides talupoegade ja mõisniku vahel, kuni lõpuks Vene tsaaririik 1889 mõisa maad riigile ostis
19. sajandi algusest on teda, et elanikke saarel ca 2000 ning on teada, et saarel oli 13 kõrtsi ja ei ühtegi kooli. Rootsi ärkamisliikumise ajal tulid Eestisse misjonitööd tegema viis meest, kelle hulgas oli ka 1873. aastal Vormsi saarelele saabund Evangeelse Isamaafondi misjonär Lars Johan Österblom. Österblom viibis saarel kokku 14 aastat ning selle ajaga jõudis ta asutada 3 kooli. (Hullosse, Svibysse ja Kärrslätti), lõi karskusseltse ning kõrtside asemele palvemajasid. Österblomi tegevus tõi kaasa elamiskultuuri tõusu, suitsutarede asemel hakati ehitatama suurte akendega maju. Kuigi misjonär tegi ära suure töö rahva rahva harimisel, tegi ta ka päris palju kurja. Usulise ärkamise käigus keelati vanad rahvakombed ja tavad ning nende vastu võideldi karistuste ja häbistamistega. Ohtu sattusid kõik vanad paganlikud traditsioonid. Lõhuti ära ja põletati ära rahvalikud muusikainstrumendid talharpad ehk hiiu kandled sest need olevat olnud saatana tööriistad. Mitmete iidsete rõivaesemete kandmine keelati ning asendati usulistele tõekspidamistele sobivamatega. Patuseks pidas Österblom ka rahvalaule ja –tantse. Österblomi abikaasa eestvõttel muudeti kombekamaks Vormsi naise värvikirevad rahvarõivad. (Rahvarõivaste kandmise traditsioon püsis Vormsil kuni II maailmasõja alguseni).
20. sajandi algusaastateks olid kõik Vormsi talud eraomanduses. Tihedad olid ka kontaktid Rootsiga. Esimese maailmasõjaajal asus Vormsi 1917-1918. aastatel sõjategevuse piirkonnas kuid saarel endal sõjategevust ei toimunud. 1934. aastal elas Vormsil 2547 elanikku, kellest 2425 olid rootslased. Vähesed eestlased elasid põhiliselt Svibys. Tollal oli Vormsi üks tihedamini asustatud paiku Eestis – ühe km² kohta tuli 27 inimest.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli rannarootslased organiseerunud erinevate seltside ja ühingute läbi ning neil oli lisaks kõigele ka oma esindaja riigikogus. Teine maailmasõda tõi sõjategevuse ka Vormsi pinnale ning Saxby tuletorni pärast toimus 1941. aastal äge võitlus sakslaste ja venelaste vahel.
1943-44 aastatel lahkus saarelt peaaegu kogu elanikkond sest ca 2000 inimest asus elama Rootsi või mujale läände ning saar jäi sõja lõpul peaaegu tühjaks. Oli lõppenud pea 700 aastat kestnud rannarootslaste aeg Vormsil.
2014. aasta 1. jaanuari seisuga elab Vormsil vaid 270 inimest.
Vormsil on 14 küla, millest osa asuvad Vormsi prillide ehk tinglikult kaheksa moodustava ringtee ääres, mõned sellest eemal. Saare idapoolsel küljel asuvad Rumpo, Sviby, Söderby, Hosby, Norrby, Diby ja Rälby ning lääne pool Borrby, Kersleti, Saxby, Förby, Suuremõisa, Fällarna. Saare keskel asub Hullo
Tiir saarele peale
Sviby sadama ehitasid Vormsi mehed koos saarlastega 1933. aastal. Alguses oli ühendus Haapsaluga, hiljem Rohukülaga. Lisaks liiniparvlaevadele saavad sadamas peatuda ka väikelaevad ja jahid, kelle jaoks on ujuvkai.Sadam saab vastu võtta laevu pikkusega kuni 50 meetrit ja spvisega kuni 3,2 meetrit. Esimene küla, mis sadamast tulles teele jääb, on Sviby. Sviby küla seisis vanasti üsna merekalda. Nüüd on aga meri 1,6 km külast eemale jäänud ja endine merepõhi heinamaaks saanud ning osalt põllukski tehtud. Küla nimi tuletub tõenäoliselt sõnast svedja – põletama, alet tegema, sellest Svedjeby, millest omakorda lühend Sviby ehk aleküla. Teise seletusena arvatakse üle 700 aasta vanuse küla nime pärinevat Rootsi ürgsest nimest Svea ehk Sviaby. Küla on kaks korda tulekahjus suures osas hävinud: 1825. aastal põles küla peaaegu täielikult maha ning teist korda 1932. aasta 14. juunil. See oli üks suuremaid tulekahjusid Vormsil läbi aegade. Lähestikku asuvad ja õlgkatusega hooned süttisid kergesti ja hävis kogu küla idapoolne osa. Tuleroaks langes 36 talust 21 — 22 elumaja, 16 aita, 17 lauta, 8 sauna ja 9 rehealust. Peavarjuta jäi 118 inimest. Pääsesid vaid talud, mis asusid külatuumikust veidi eemal. Uued elamud ehitati juba üksteisest eemale, et edaspidi hoida ära sarnase tuleõnnetuse kordumist. Svibys elas ka suurem osa Vormsi eestlastest. Sviby mägi, mida kaunistasid kunagi tuulikud, millest suurem osa peale sõda maha tõmmati, oli külarahva kokkusaamiskohaks.
Hullo oli Vormsi üks jõukamaid külasid ja möödunud sajandil kujunes sellest saare keskus. Sviby poolt külasse sisse sõites jääb teest paremale 1889. aastal ehitatud vene õigeusu kirik. Kogudus kahanes üsna kiiresti ja 1938. aastal oli koguduses vaid seitse inimest. Nõukogude okuptasiooni ajal kasutati kirikut laona, nüüdseks on ta varemeis.
Vene õigeusu kogudusega Vormsil on seotud kooliõpetaja ja aiandusteadlane Johann Spuhl Rotalia, kes ühena esimestest tutvustas eestikeelses trükisõnas aiandusalaseid teadmisi ja asutas Hosbysse suure viljapuuaia ja puukooli ning helilooja Cyrillus Kreegi isa Konstantin Kreek, kes oli Vormsi kooliõpetaja. Mõlema hauad asuvad 1936. aastal ehitatud koolimaja taga. Hullost Vormsi luteri kiriku tee paremale poole jäävad 1930.-ndatel aastatel rootslastest suvitajatele ehitatud pansionaadid. Teest vasakul on 1938. aastal karskusseltsi ehitatud hoone, mida on kasutatud ka rahvamajana. Rahvamaja vastast algab metsatee, mis viib rabakivist rändrahnu - Parunikivi juurde. Parunikivi on ühtlasi ka Vormsi viimase paruni Otto Friedrich Fromhold von Stackelbergi mälestuskivi ning selle idaküljele on raiutud tekst isale armastavatelt poegadelt. Rahvajuttude kohaselt olevat parun armastanud selle kivi juurde jalutuskäike teha.
Teede ristumiskohal asuv 14. sajandist pärit Vormsi Püha Olavi kirik on saare ajaloo ja kultuuri peamine mälestis. Kiriku kohale on raiutud neli aastaarvu: 1219, 1632, 1772 ja 1929. Neist kolm viimast tähistavad kiriku ümberehitusaega, esimene aastaarv, mis peaks märkima esimese kiriku ehitusaega, on hiljem legendide järgi kirja pandud. Esimene kirik Vormsil oli puukirik. 14. sajandil ehitati kivist hoone, mis on praeguse kiriku koorihoone. Koorihoone laes on näha vanu laemaalinguid. 15. sajandil ehitati kirikule puust pikihoone ja eraldi kellatorn. 1632. aastast on kirikul kivist pikihoone. Põhjalikum remont teostati 1929. aastal ja siis lisati rootsikeelsele piiblisalmile seinal ka eestikeelne. Pikki aastaid seisis kirik tühjana ning alles 1990. aasta 29. juulil (Olavipäeval) taasõnnistati kirik. Eestirootslaste annetuste abil taastati tänavu (2014) Vormsi Püha Olavi kiriku aias 1741. aastal paigaldatud, kuid Nõukogude okupatsiooni ajal hävinud päikesekell. Kirikaias on kaks mälestuskivi — eestirootslasest riigi- ja kultuuritegelasele Hans Pöhlile ning Rootsist 1873. aastal saabunud misjonärile Österblomile, kes saare vaimses ja usulises elus põhjalikke muutusi kaasa tõi.
Vormsi kiriku väravas on kaks jändrikku mändi, mille all asus kunagi häbipost. Kirikaiast väljapoole jääb üks väheseid kogu nõukogude aja omal kohal seisnud vabadussambaid Eestis. Kohalikust põllukivist mälestussambale on kantud 1919. aastal Vabadussõjas langenud kolme vormsilase nimed: J. Liljebäck, H. Timmerman ja L. Sträng. Küllap ei osanud võimurid tagasihoidlikku kivi vabadussõjas langenute mälestussambaks pidada.
Kirikaia kõrval on maailma suurima rõngasristide kogumi poolest kuulus Vormsi kalmistu. Rõngasrist kui Vormsi kaitsesümbol on saanud aukoha ka valla vapil. Rõngasrist (tuntud ka kui ratasrist, päikeseratas või päikeserist) on rist, mis koosneb rõngast ja selle sees asuvast ristist. Rist on nelja ilmakaare ja nelja aastaaja, ratas aga päikeseketta sümbol. Kõige tuntumaks sai rõngasrist Skandinaavias ja Iirimaal, kus 7. – 8. sajandil hakati püstitama hiiglaslikke kivist ratasriste - hauakive. Hauakivina on ratasrist levinud ka Eestimaa kalmistutel. Vormsil algas rõngasristide kasutamine Rootsi ajal 17. sajandil kuid kalmistu vanim rist on 1743. aastast, noorim aga 1923. aastast. Kõik ristid on talupoegade endi valmistatud. Paljud rõngasristid on selge kirjaga, kuid paljud on algelise töötlusega ja nendel esineb palju keelevigu. Sageli esineb ristidel küla nimesid, vahel ka talu nimesid, kuid peaaegu alati peremärgid. Rõngasristidel on sageli mitu aastaarvu, mis kõik näitavad surmadaatumeid. Nähtavasti märgiti surmadaatum vanale pereristile siis, kui hauale paigaldatud puurist ära oli pehkinud
Kiriku juurest tasub sõita saare lääneossa, kus elasid laevaomanikud ja meremehed. Håkabackan on saanud oma nime sellest, et talvel puhus tuul künkalt lume ära ja koormad jäid kinni nagu oleksid nad konksu taha kinni jäänud. Kunagi taheti Vormsi ainsasse suitsutarre asutada koduloomuuseum.
Kärrsläti küla elanikud pidasid end Vormsi esimesteks asukateks. 18. sajandi II veerandil katsetati siin päikese soojuse abil mereveest soola aurutada. Katse küll ebaõnnestus, kuid seda meenutab kohanimi Doktors krobba (Doktori nurk) merekäärus. Kärslätti küla rahvas ehitas omal ajal Vormsi suurima palvemaja.
Saare looderanniku kõrgeimal kaldal asuv Saxby on tuntud tänu majakale ning iga Vormsit külastav turist saab soovi korral ronida majaka tippu ja nautida vaadet ümbruskonnale ning Hiiumaale. Majaka juurde viib tee ning on olemas ka väike parkla. Tuletorn on Eesti esimene monteeritud nn. Gordoni süsteemi malmplaatidest tuletorn ja ühtlasi Vormsi vanim tuletorn. Tuletorn ehitati 1864. aastal. Kuigi tehniliselt igati toimiv, jäi 17 m kõrgune Vormsi tuletorn peagi tihedate udude ja kasvava metsa tõttu liiga madalaks. Uus, senisest 7m kõrgem koopia telliti Liepaja tehasest. Vana malmtuletorn võeti osadeks ja viidi seni korraliku majakata olnud Vaindloo saarele ning samale kohale püstitatud uus tuletorn jätkas laeva- liikluse reguleerimist Soome lahe ja Väinamere vahel Hari Kurgus. Vormsi tuletorn varustati firmast Chance Brothers & Co tellitud 3 järgu dioptrilise püsitulega valgustiga, mille merepinnast 27 m kõrgusel asuv tuli oli nähtav 10 miili kaugusele. See on 24 meetrit kõrge. Torni läbimõõt on soklil 4,6 meetrit, laternaruumis 2,35 meetrit. 1941. aastal kaheksast kohast läbi lastud torn on tänu ajalugu arvestavatele taastamistöödele oma ehitusaegse ilme säilitanud ning tunnistatud arhitektuurimälestiseks. Tuletorni lähedal metsas on osaliselt säilinud 20. sajandi algul rajatud Peeter Suure merekindluse kaitserajatised. Hästi püsinud tuletorni kompleksis on säilinud peale torni 7 hoonet, millest 1864. aastal valmisid ülevaataja elamu, petrooleumiait ja kaev. Ülejäänud hooned – saun, ait, kelder ja generaatorihoone, pärinevad juba 20. sajandist. (Eesti vanim, Kõpu tuletorn ehk Kõpu Paks nagu teda hellitavalt kutsutakse, asub Hiiumaal. Juba 1490. aastal taotlesid hansakaupmehed ja laevnikud Saaremaa piiskopilt luba tema maale püstitada märk, mis aitaks merel olijail orienteeruda. Tookord luba ei saadud, aga aastast 1531 asub seal torn, mis on Heraklese tuletorni järel vanuselt teine praeguseni töötav tuletorn maailmas.)
Vormsil on kokku kolm tuletorni ja kaks tulepaaki. Norrby alumine tuletorn asub puudesalu sees, Norrby ülemine tuletorn aga eramajapidamise õuel. Mõlemad on rõdudega valged betoontornid aastast 1935, ülemise torni ülaosa on pleekinud punane.
Mööda klibuvalli kulgev tee viib edasi Förbysse (Eesküla). Selle küla elanikud tegelesid kartulikasvatusega ja müüsid seda Rootsi. Förby reidil toimus põhiline kaupade laadimine suurtele kaubalaevadele.
Förbyst viib kõrvaltee Fällarnasse Fällärna külas asub Vormsi saare üks geoloogilisi vaatamisväärsusi – Hoitbergi paekühm ehk Hoitbergi korallriff, mille juurde viib Hoitbergi matkarada (1,5–2 km, RMK). Legendi kohaselt elab Hoitbergil väike vanamees, kes valvab saare rahu. Sadamast tulijatel tuleb liikuda 5 km Hullo teeristi (tee nr 16131) ja sealt otse edasi Suuremõisa suunas. Minna läbi Suuremõisa küla, kuni 0,5 km pärast näitab suunaviit „Huitberbergi paekühm 1,4“ metsateele, kust saabki alguse matkarada. Rada on tähistatud viitade ja infotahvliga, raja ääres on puhkekoht pinkide ja lauaga. NB! Parkimisvõimalust ei ole
Suuremõisa külas saab näha kunagise Magnushofi mõisa varemeid ja riismeid vanast pargist. Mõisa esimene omanik oli Magnus Brümmer. 1628. aastal läks mõis De la Gardie’de valdusse, kellelt selle päris krahvinna Aurora Königsmarck, kes oli üks mõjukamaid daame Euroopa ajaloos. Karl XI mõisa reduktsiooniga võeti mõis Rootsi riigile, kuid silmapaistvalt ilus Aurora võlus selle vene aja algul Peeter I-lt tagasi. 1747 ostis Rootsi major ja vabahärra Karl Wilhelm von Stackelberg mõisa. Legend räägib, et mõisa mängis kaardilauas Stackelbergi pojale maha Aurora Königsmarcki ja Poola kuninga August II poeg krahv Moritz. Stackelbergidega võitlesid vormsilased 150 aastat oma muistsete vabaduste eest ning 1843-1844 saavutati kohtuprotsesside tulemusena paruni eemaldamine maade valitsemisest. 1893 müüdi Magnushof riigimõisaks ja mõisahoonesse asutati aadlitütarlaste sanatoorium. Mõisavaremete lähistelt leiab seikleja Vormsi ainsa valgusfoori. Selle paigaldasid saarele ”põrnikaklubi“ liikmed.
Suuremõisast Rumpo poole sõites jääb teest vasakule Prestviken, üks Vormsi kahest järvest, mis nüüd hakkab juba roostuma. Teest vasakul aga paistab Hulloviken (Hullo laht). Jõudnud ristmikule, viib parempoolne tee Rumposse, vasakpoolne aga tagasi Hullosse.
Rumpo küla asub Rumpo poolsaarel. Romp tähendab rootsi keeles saba ja merre minev kitsas riba meenutab tõepoolest saba. Rumpo elanikud elatusid peamiselt kalapüügist, praegu on enamik talusid külas aga ehitatud suvilateks. Rumpo poolsaar on kuulus oma samblike poolest. Just haruldaste samblike kasvuala säilimiseks on siia 1987. aastal moodustatud kaitseala. Poolsaarel on hariliku tundrasambliku (Flavocetraria cucullata) ainuleiukoht Eestis ja vähelevinud lumi-tundrasambliku (Flavocetraria nivalis) üks väheseid kasvukohti. Et tegemist looduskaitsealaga, siis päris Rumpo ninale autodega sõita ei saa.
Selleks, et Rumpost Sviby sadamasse saaks, tuleb tuldud teed pidi tagasi sõita ning ristmikul paremale pöörata.
Kui suurem huvi Vormsi ajaloo vastu, tasub ära käia Svibys asuvas Vormsi Talumuuseumis, kus on taastatud rannarootsi talu koos kõige seal leiduvaga. Seda on tehtud nii fotode ja kirjalike allikate kui ka Vormsil sündinud ja sõja ajal Rootsi põgenenud rannarootslaste mälestuste põhjal. Muuhulgas võib siit leida maitsekalt renoveeritud rookatustega hooneid, fotonäitusi ja suurt hulka tarbeesemeid. Lisaks ka traditsiooniline suitsusaun, mis on uuesti üles ehitatud.
Saarest ja tema ajaloost
Läänemeres asuv Vormsi on suuruselt neljas saar Eestis. Lääne-ida suunas välja venitatud saare suurim laius on 9 km, pikkus 10 km. Põhjapoolseimaks punktiks on Austurgrunne sääre tipp, lõunapoolseimaks Rumpo nina. Läänes ulatub rannik kõige kaugemale Saxby tuletorni juures ning idas on kaugeimaks punktiks Gjusgrünne ümar maanina.
Saar asub Hiiumaa ja mandri vahel. Lähim koht mandrile on 3 km kaugusel asuv Noarootsi poolsaar Läänemaal, mida lahutab Vormsit Voosi kurguks kutsutav veeriba ning Hiiumaast 11 km laiune Hari kurk.
Rohuküla sadamast saab Vormsile sõita parvlaevaga. Laevatee pikkus saarele on 12 km ehk umbes 45 minutit laevasõitu. Saarel saab ringi sõita bussi ja autoga, kuid parima pildi saab jalgrattal matkates.
Suulise rahvapärimuse kohaselt koosnes Vormsi kunagi kolmest suuremast üksteisest eraldatud veesilmadega eraldatud saarest, mille vahelt sai lahedasti paadiga läbi sõita. Tänase Vormsi juurde kuulub umbes 30 väiksemat saart ning see teeb kokku üle 93 km2 kuiva maad. Vormsi vanemad ja ühtlasi kõrgemad osad tõusid üle merepinna ligikaudu 3000 aastat tagasi ning saarte merest kerkimise protsess kestab väga aeglaselt ka praegugi. Endistest merelahtedest on maa kerkides moodustunud Prästvike (Kirikuviik), Diby ja Kersleti järved. Saare suurim järv on selle keskosas asuv Prästvike järv.
Kuni 1944. aastani olid Vormsi asukateks rannarootslased, kelle esivanemad saabusid saarele ilmselt 13.-14. sajandil Lõuna-Soomest ja Rootsi idaaladelt, kuid tõenäoliselt oli siin hõre asustus ka juba enne seda. Ühe arvamuse kohaselt olevat rootslased Vormsile sisse rännanud aastatel 1157-1294 Lõuna-Soomest Nylandist, teise kohaselt toimus see aga pärast seda, kui mereröövlite ja vallutajatena tuntud saarlased purustasid 1187. aastal Sigtuna. Kirjalikes ürikutes on Vormsit Wormse kujul esmakordselt mainitud 1391. aastal Saaremaa piiskop Winrichi poolt Haapsalu linnale antud privileegikirjas.
Vormsi nimi on Skandinaavia päritolu. Ühe legendi kohaselt andis saarele nime Islandi viiking Orm (Madu), teise kohaselt Püha Olavi saagast tuntud mereröövel Orm. Kuningas Olav Trygvassonil oli laev nimega Ormen Lange, Olavi vennal Haraldil paat Ormen. Rannarootslased on oma saart läbi aegade ikka Ormsöks (Ormi saareks) kutsunud ja omaaegset rootslaste asumit meenutavad tänagi rootsikeelsed külade nimed. Et Rootsi õigus ius suecium rakendus Rootsist kaasa toodud õigusdeklaratsiooni alusel automaatselt ka väljarändajatele, siis elasid Ormsö vabad talupojad Rootsi õiguse järgi, mis neile tähendas väiksemat maksukoormust, soodsamat maad ja suuremat isikuvabadust. 1604. aastal rajas Magnus Brümmer Bussby küla maadele Vormsi esimese mõisa, mille käigus küla hävitati ja pered asustati ümber naaberküladesse. Algselt kandis Suremõisa Bussby mõisa ehk Hof Bussby nime. Alates 1620. aastatest kuulus mõis tollastele Haapsalu linna omanikele de la Gardie aadliperekonnale ning oma saksakeelse nime Magnushof sai mõis tollase omaniku Magnus de la Gardie järgi.
Saare idapoolses osas asus 1753. aastani iseseisev Söderby mõis. Algselt kuulusid mõisa alla Söderby ja Norrby külad. Talupojad kaebasid mõisnike omavoli ja ebaõigluse üle nii kohalikele võimudele kui ka Stockholmi. 1685. aastal määrati kuninga resolutsioonia, et Vormsi ( ning Noarootsi ja Eylandi) talupoegi tuleb käsitleda kui vabatalupoegi. Mõisnikul oli küll õigus määrata maks, kuid neil ei olnud õigust nõuda mõisategu rohkem, kui ette nähtud. 1691. aastal võõrandati mõis Rootsi riigi omandisse.
1721. aastal tuli Rootsil Uusinkaupunki rahulepingu kohaselt loovutada Vormsi ja teised alad Eestis Venemaale. 18. sajandi lõpul oli saarel ca 1700 elanikku ning siinsed kaks mõisa Magnushof ja Söderby kuulusid nüüd mõlemad Karl Wilhelm von Stackelbergile. Peale põlluharimise ja kalapüügi tegeleti ka lubja põletamisega.
Nii kaua kui rootslased olid Rootsi kuningriigi alluvuses, ei ähvardanud nende eriõigusi miski, kuid kui alad läksid mõisniku käsutusse, kelle huvides selliste õiguste säilitamine ilmselgelt ei olnud, hakati rannarootslasi suruma sunnismaiste tasemele. 18. sajandi lõpuks erines rootsi talupoegade olukord vaevalt eesti talupoegade omast. Vormsil, kus talupojad sellega mitte nõus ei olnud, väljendus see 18. ja 19. sajandil korduvates konfliktides ja protsessides talupoegade ja mõisniku vahel, kuni lõpuks Vene tsaaririik 1889 mõisa maad riigile ostis
19. sajandi algusest on teda, et elanikke saarel ca 2000 ning on teada, et saarel oli 13 kõrtsi ja ei ühtegi kooli. Rootsi ärkamisliikumise ajal tulid Eestisse misjonitööd tegema viis meest, kelle hulgas oli ka 1873. aastal Vormsi saarelele saabund Evangeelse Isamaafondi misjonär Lars Johan Österblom. Österblom viibis saarel kokku 14 aastat ning selle ajaga jõudis ta asutada 3 kooli. (Hullosse, Svibysse ja Kärrslätti), lõi karskusseltse ning kõrtside asemele palvemajasid. Österblomi tegevus tõi kaasa elamiskultuuri tõusu, suitsutarede asemel hakati ehitatama suurte akendega maju. Kuigi misjonär tegi ära suure töö rahva rahva harimisel, tegi ta ka päris palju kurja. Usulise ärkamise käigus keelati vanad rahvakombed ja tavad ning nende vastu võideldi karistuste ja häbistamistega. Ohtu sattusid kõik vanad paganlikud traditsioonid. Lõhuti ära ja põletati ära rahvalikud muusikainstrumendid talharpad ehk hiiu kandled sest need olevat olnud saatana tööriistad. Mitmete iidsete rõivaesemete kandmine keelati ning asendati usulistele tõekspidamistele sobivamatega. Patuseks pidas Österblom ka rahvalaule ja –tantse. Österblomi abikaasa eestvõttel muudeti kombekamaks Vormsi naise värvikirevad rahvarõivad. (Rahvarõivaste kandmise traditsioon püsis Vormsil kuni II maailmasõja alguseni).
20. sajandi algusaastateks olid kõik Vormsi talud eraomanduses. Tihedad olid ka kontaktid Rootsiga. Esimese maailmasõjaajal asus Vormsi 1917-1918. aastatel sõjategevuse piirkonnas kuid saarel endal sõjategevust ei toimunud. 1934. aastal elas Vormsil 2547 elanikku, kellest 2425 olid rootslased. Vähesed eestlased elasid põhiliselt Svibys. Tollal oli Vormsi üks tihedamini asustatud paiku Eestis – ühe km² kohta tuli 27 inimest.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli rannarootslased organiseerunud erinevate seltside ja ühingute läbi ning neil oli lisaks kõigele ka oma esindaja riigikogus. Teine maailmasõda tõi sõjategevuse ka Vormsi pinnale ning Saxby tuletorni pärast toimus 1941. aastal äge võitlus sakslaste ja venelaste vahel.
1943-44 aastatel lahkus saarelt peaaegu kogu elanikkond sest ca 2000 inimest asus elama Rootsi või mujale läände ning saar jäi sõja lõpul peaaegu tühjaks. Oli lõppenud pea 700 aastat kestnud rannarootslaste aeg Vormsil.
2014. aasta 1. jaanuari seisuga elab Vormsil vaid 270 inimest.
Vormsil on 14 küla, millest osa asuvad Vormsi prillide ehk tinglikult kaheksa moodustava ringtee ääres, mõned sellest eemal. Saare idapoolsel küljel asuvad Rumpo, Sviby, Söderby, Hosby, Norrby, Diby ja Rälby ning lääne pool Borrby, Kersleti, Saxby, Förby, Suuremõisa, Fällarna. Saare keskel asub Hullo
Tiir saarele peale
Sviby sadama ehitasid Vormsi mehed koos saarlastega 1933. aastal. Alguses oli ühendus Haapsaluga, hiljem Rohukülaga. Lisaks liiniparvlaevadele saavad sadamas peatuda ka väikelaevad ja jahid, kelle jaoks on ujuvkai.Sadam saab vastu võtta laevu pikkusega kuni 50 meetrit ja spvisega kuni 3,2 meetrit. Esimene küla, mis sadamast tulles teele jääb, on Sviby. Sviby küla seisis vanasti üsna merekalda. Nüüd on aga meri 1,6 km külast eemale jäänud ja endine merepõhi heinamaaks saanud ning osalt põllukski tehtud. Küla nimi tuletub tõenäoliselt sõnast svedja – põletama, alet tegema, sellest Svedjeby, millest omakorda lühend Sviby ehk aleküla. Teise seletusena arvatakse üle 700 aasta vanuse küla nime pärinevat Rootsi ürgsest nimest Svea ehk Sviaby. Küla on kaks korda tulekahjus suures osas hävinud: 1825. aastal põles küla peaaegu täielikult maha ning teist korda 1932. aasta 14. juunil. See oli üks suuremaid tulekahjusid Vormsil läbi aegade. Lähestikku asuvad ja õlgkatusega hooned süttisid kergesti ja hävis kogu küla idapoolne osa. Tuleroaks langes 36 talust 21 — 22 elumaja, 16 aita, 17 lauta, 8 sauna ja 9 rehealust. Peavarjuta jäi 118 inimest. Pääsesid vaid talud, mis asusid külatuumikust veidi eemal. Uued elamud ehitati juba üksteisest eemale, et edaspidi hoida ära sarnase tuleõnnetuse kordumist. Svibys elas ka suurem osa Vormsi eestlastest. Sviby mägi, mida kaunistasid kunagi tuulikud, millest suurem osa peale sõda maha tõmmati, oli külarahva kokkusaamiskohaks.
Hullo oli Vormsi üks jõukamaid külasid ja möödunud sajandil kujunes sellest saare keskus. Sviby poolt külasse sisse sõites jääb teest paremale 1889. aastal ehitatud vene õigeusu kirik. Kogudus kahanes üsna kiiresti ja 1938. aastal oli koguduses vaid seitse inimest. Nõukogude okuptasiooni ajal kasutati kirikut laona, nüüdseks on ta varemeis.
Vene õigeusu kogudusega Vormsil on seotud kooliõpetaja ja aiandusteadlane Johann Spuhl Rotalia, kes ühena esimestest tutvustas eestikeelses trükisõnas aiandusalaseid teadmisi ja asutas Hosbysse suure viljapuuaia ja puukooli ning helilooja Cyrillus Kreegi isa Konstantin Kreek, kes oli Vormsi kooliõpetaja. Mõlema hauad asuvad 1936. aastal ehitatud koolimaja taga. Hullost Vormsi luteri kiriku tee paremale poole jäävad 1930.-ndatel aastatel rootslastest suvitajatele ehitatud pansionaadid. Teest vasakul on 1938. aastal karskusseltsi ehitatud hoone, mida on kasutatud ka rahvamajana. Rahvamaja vastast algab metsatee, mis viib rabakivist rändrahnu - Parunikivi juurde. Parunikivi on ühtlasi ka Vormsi viimase paruni Otto Friedrich Fromhold von Stackelbergi mälestuskivi ning selle idaküljele on raiutud tekst isale armastavatelt poegadelt. Rahvajuttude kohaselt olevat parun armastanud selle kivi juurde jalutuskäike teha.
Teede ristumiskohal asuv 14. sajandist pärit Vormsi Püha Olavi kirik on saare ajaloo ja kultuuri peamine mälestis. Kiriku kohale on raiutud neli aastaarvu: 1219, 1632, 1772 ja 1929. Neist kolm viimast tähistavad kiriku ümberehitusaega, esimene aastaarv, mis peaks märkima esimese kiriku ehitusaega, on hiljem legendide järgi kirja pandud. Esimene kirik Vormsil oli puukirik. 14. sajandil ehitati kivist hoone, mis on praeguse kiriku koorihoone. Koorihoone laes on näha vanu laemaalinguid. 15. sajandil ehitati kirikule puust pikihoone ja eraldi kellatorn. 1632. aastast on kirikul kivist pikihoone. Põhjalikum remont teostati 1929. aastal ja siis lisati rootsikeelsele piiblisalmile seinal ka eestikeelne. Pikki aastaid seisis kirik tühjana ning alles 1990. aasta 29. juulil (Olavipäeval) taasõnnistati kirik. Eestirootslaste annetuste abil taastati tänavu (2014) Vormsi Püha Olavi kiriku aias 1741. aastal paigaldatud, kuid Nõukogude okupatsiooni ajal hävinud päikesekell. Kirikaias on kaks mälestuskivi — eestirootslasest riigi- ja kultuuritegelasele Hans Pöhlile ning Rootsist 1873. aastal saabunud misjonärile Österblomile, kes saare vaimses ja usulises elus põhjalikke muutusi kaasa tõi.
Vormsi kiriku väravas on kaks jändrikku mändi, mille all asus kunagi häbipost. Kirikaiast väljapoole jääb üks väheseid kogu nõukogude aja omal kohal seisnud vabadussambaid Eestis. Kohalikust põllukivist mälestussambale on kantud 1919. aastal Vabadussõjas langenud kolme vormsilase nimed: J. Liljebäck, H. Timmerman ja L. Sträng. Küllap ei osanud võimurid tagasihoidlikku kivi vabadussõjas langenute mälestussambaks pidada.
Kirikaia kõrval on maailma suurima rõngasristide kogumi poolest kuulus Vormsi kalmistu. Rõngasrist kui Vormsi kaitsesümbol on saanud aukoha ka valla vapil. Rõngasrist (tuntud ka kui ratasrist, päikeseratas või päikeserist) on rist, mis koosneb rõngast ja selle sees asuvast ristist. Rist on nelja ilmakaare ja nelja aastaaja, ratas aga päikeseketta sümbol. Kõige tuntumaks sai rõngasrist Skandinaavias ja Iirimaal, kus 7. – 8. sajandil hakati püstitama hiiglaslikke kivist ratasriste - hauakive. Hauakivina on ratasrist levinud ka Eestimaa kalmistutel. Vormsil algas rõngasristide kasutamine Rootsi ajal 17. sajandil kuid kalmistu vanim rist on 1743. aastast, noorim aga 1923. aastast. Kõik ristid on talupoegade endi valmistatud. Paljud rõngasristid on selge kirjaga, kuid paljud on algelise töötlusega ja nendel esineb palju keelevigu. Sageli esineb ristidel küla nimesid, vahel ka talu nimesid, kuid peaaegu alati peremärgid. Rõngasristidel on sageli mitu aastaarvu, mis kõik näitavad surmadaatumeid. Nähtavasti märgiti surmadaatum vanale pereristile siis, kui hauale paigaldatud puurist ära oli pehkinud
Kiriku juurest tasub sõita saare lääneossa, kus elasid laevaomanikud ja meremehed. Håkabackan on saanud oma nime sellest, et talvel puhus tuul künkalt lume ära ja koormad jäid kinni nagu oleksid nad konksu taha kinni jäänud. Kunagi taheti Vormsi ainsasse suitsutarre asutada koduloomuuseum.
Kärrsläti küla elanikud pidasid end Vormsi esimesteks asukateks. 18. sajandi II veerandil katsetati siin päikese soojuse abil mereveest soola aurutada. Katse küll ebaõnnestus, kuid seda meenutab kohanimi Doktors krobba (Doktori nurk) merekäärus. Kärslätti küla rahvas ehitas omal ajal Vormsi suurima palvemaja.
Saare looderanniku kõrgeimal kaldal asuv Saxby on tuntud tänu majakale ning iga Vormsit külastav turist saab soovi korral ronida majaka tippu ja nautida vaadet ümbruskonnale ning Hiiumaale. Majaka juurde viib tee ning on olemas ka väike parkla. Tuletorn on Eesti esimene monteeritud nn. Gordoni süsteemi malmplaatidest tuletorn ja ühtlasi Vormsi vanim tuletorn. Tuletorn ehitati 1864. aastal. Kuigi tehniliselt igati toimiv, jäi 17 m kõrgune Vormsi tuletorn peagi tihedate udude ja kasvava metsa tõttu liiga madalaks. Uus, senisest 7m kõrgem koopia telliti Liepaja tehasest. Vana malmtuletorn võeti osadeks ja viidi seni korraliku majakata olnud Vaindloo saarele ning samale kohale püstitatud uus tuletorn jätkas laeva- liikluse reguleerimist Soome lahe ja Väinamere vahel Hari Kurgus. Vormsi tuletorn varustati firmast Chance Brothers & Co tellitud 3 järgu dioptrilise püsitulega valgustiga, mille merepinnast 27 m kõrgusel asuv tuli oli nähtav 10 miili kaugusele. See on 24 meetrit kõrge. Torni läbimõõt on soklil 4,6 meetrit, laternaruumis 2,35 meetrit. 1941. aastal kaheksast kohast läbi lastud torn on tänu ajalugu arvestavatele taastamistöödele oma ehitusaegse ilme säilitanud ning tunnistatud arhitektuurimälestiseks. Tuletorni lähedal metsas on osaliselt säilinud 20. sajandi algul rajatud Peeter Suure merekindluse kaitserajatised. Hästi püsinud tuletorni kompleksis on säilinud peale torni 7 hoonet, millest 1864. aastal valmisid ülevaataja elamu, petrooleumiait ja kaev. Ülejäänud hooned – saun, ait, kelder ja generaatorihoone, pärinevad juba 20. sajandist. (Eesti vanim, Kõpu tuletorn ehk Kõpu Paks nagu teda hellitavalt kutsutakse, asub Hiiumaal. Juba 1490. aastal taotlesid hansakaupmehed ja laevnikud Saaremaa piiskopilt luba tema maale püstitada märk, mis aitaks merel olijail orienteeruda. Tookord luba ei saadud, aga aastast 1531 asub seal torn, mis on Heraklese tuletorni järel vanuselt teine praeguseni töötav tuletorn maailmas.)
Vormsil on kokku kolm tuletorni ja kaks tulepaaki. Norrby alumine tuletorn asub puudesalu sees, Norrby ülemine tuletorn aga eramajapidamise õuel. Mõlemad on rõdudega valged betoontornid aastast 1935, ülemise torni ülaosa on pleekinud punane.
Mööda klibuvalli kulgev tee viib edasi Förbysse (Eesküla). Selle küla elanikud tegelesid kartulikasvatusega ja müüsid seda Rootsi. Förby reidil toimus põhiline kaupade laadimine suurtele kaubalaevadele.
Förbyst viib kõrvaltee Fällarnasse Fällärna külas asub Vormsi saare üks geoloogilisi vaatamisväärsusi – Hoitbergi paekühm ehk Hoitbergi korallriff, mille juurde viib Hoitbergi matkarada (1,5–2 km, RMK). Legendi kohaselt elab Hoitbergil väike vanamees, kes valvab saare rahu. Sadamast tulijatel tuleb liikuda 5 km Hullo teeristi (tee nr 16131) ja sealt otse edasi Suuremõisa suunas. Minna läbi Suuremõisa küla, kuni 0,5 km pärast näitab suunaviit „Huitberbergi paekühm 1,4“ metsateele, kust saabki alguse matkarada. Rada on tähistatud viitade ja infotahvliga, raja ääres on puhkekoht pinkide ja lauaga. NB! Parkimisvõimalust ei ole
Suuremõisa külas saab näha kunagise Magnushofi mõisa varemeid ja riismeid vanast pargist. Mõisa esimene omanik oli Magnus Brümmer. 1628. aastal läks mõis De la Gardie’de valdusse, kellelt selle päris krahvinna Aurora Königsmarck, kes oli üks mõjukamaid daame Euroopa ajaloos. Karl XI mõisa reduktsiooniga võeti mõis Rootsi riigile, kuid silmapaistvalt ilus Aurora võlus selle vene aja algul Peeter I-lt tagasi. 1747 ostis Rootsi major ja vabahärra Karl Wilhelm von Stackelberg mõisa. Legend räägib, et mõisa mängis kaardilauas Stackelbergi pojale maha Aurora Königsmarcki ja Poola kuninga August II poeg krahv Moritz. Stackelbergidega võitlesid vormsilased 150 aastat oma muistsete vabaduste eest ning 1843-1844 saavutati kohtuprotsesside tulemusena paruni eemaldamine maade valitsemisest. 1893 müüdi Magnushof riigimõisaks ja mõisahoonesse asutati aadlitütarlaste sanatoorium. Mõisavaremete lähistelt leiab seikleja Vormsi ainsa valgusfoori. Selle paigaldasid saarele ”põrnikaklubi“ liikmed.
Suuremõisast Rumpo poole sõites jääb teest vasakule Prestviken, üks Vormsi kahest järvest, mis nüüd hakkab juba roostuma. Teest vasakul aga paistab Hulloviken (Hullo laht). Jõudnud ristmikule, viib parempoolne tee Rumposse, vasakpoolne aga tagasi Hullosse.
Rumpo küla asub Rumpo poolsaarel. Romp tähendab rootsi keeles saba ja merre minev kitsas riba meenutab tõepoolest saba. Rumpo elanikud elatusid peamiselt kalapüügist, praegu on enamik talusid külas aga ehitatud suvilateks. Rumpo poolsaar on kuulus oma samblike poolest. Just haruldaste samblike kasvuala säilimiseks on siia 1987. aastal moodustatud kaitseala. Poolsaarel on hariliku tundrasambliku (Flavocetraria cucullata) ainuleiukoht Eestis ja vähelevinud lumi-tundrasambliku (Flavocetraria nivalis) üks väheseid kasvukohti. Et tegemist looduskaitsealaga, siis päris Rumpo ninale autodega sõita ei saa.
Selleks, et Rumpost Sviby sadamasse saaks, tuleb tuldud teed pidi tagasi sõita ning ristmikul paremale pöörata.
Kui suurem huvi Vormsi ajaloo vastu, tasub ära käia Svibys asuvas Vormsi Talumuuseumis, kus on taastatud rannarootsi talu koos kõige seal leiduvaga. Seda on tehtud nii fotode ja kirjalike allikate kui ka Vormsil sündinud ja sõja ajal Rootsi põgenenud rannarootslaste mälestuste põhjal. Muuhulgas võib siit leida maitsekalt renoveeritud rookatustega hooneid, fotonäitusi ja suurt hulka tarbeesemeid. Lisaks ka traditsiooniline suitsusaun, mis on uuesti üles ehitatud.