Rootsile kuuluv Läänemere suurim saar Gotland ( 2994 km²) on oma territooriumilt veidi suurem kui Eestimaa suurim saar Saaremaa (2922 km²). Koos looduskaunite väikesaartega (Farö, Gotska Sandön, Furillen, Stora Karlsö, Lilla Karlsö) moodustab Gotland samanimelise omavalitsusüksuse.
Läbi aegade on Gotlandi vapiloomaks olnud oinas. Suurte keerdsarvedega mustja ja hallika kasukaga lambaid arvatakse saarel olevat paarkümmend tuhat rohkem kui inimesi.
Gotlandil elab umbes 57 300 elanikku, kellest umbes 24.000 elavad saare ainsas linnas Visbys. Teised suuremad keskused on Hemse, Slite, Roma ja Klintehamn. Millal esimese inimese jalg Gotlandit puudutas, pole teada. Küll aga on tõendeid selle kohta, et esimesed püsielanikud asusid saarele elama ligikaudu kolmsada aastat tagasi.
13. sajandi 20. aastatel kirja pandud Gutasaga – gutalaste saaga ehk gotlandi kroonika, mille on eesti keelde tõlkinud Anu Saluäär, räägib saare asutamise kohta nii: „Gotlandi leidis esimesena mees nimega Tjelvar. Gotland oli siis tumedate jõudude võimuses, nii et see päeval vajus merre ja öösel oli vee peal. See mees tõi maale esimesena tule ja pärast seda saar enam vette ei vajunud. Tjelvaril oli poeg nimega Havde ja Havdel oli naine, kelle nimi oli Vitastjerna. Nemad kaks olid esimesed, kes Gotlandile eluaseme rajasid ja siin elasid. Esimesel ööl, mil nad seal koos magasid, nägi naine unes kolme madu, kes tema süles ühte põimusid. Ja tal oli tunne, et nad libisisid tasakesi tema sülest maha. Sellest unenäost rääkis naine Havdele, oma mehele, kes tõlgitses unenägu nii: Kõik on seotud ringidesse. Saarest peab saama asustatud maa ja meie saame kolm poega. Neile kõigile andis ta nimed veel enne, kui nad sündisid. Gutele jäägu Gotland, Graiper olgu teise poja nimi ja Gunnfjaun kolmanda nimi. Hiljem jagasid nad Gotlandi kolme ossa nii, et kõige vanem, Graiper sai põhjapoolse kolmandiku, Gute keskmise ja kõige noorem lõunapoolse kolmandiku.“ (Gutasaga on üks osa muistsest Gotlandi seadustekogust Guta Lagh, Gutalagen ning räägib lisaks saare asutamisele selle elanike ristiusustamisest ja gutalaste suhetest svealaste riigiga. Selle ainus säilinud guutikeelne eksemplar on hoiul Stokholmi Kuninglikus Raamatukogus)
Keskajal oli Gotland tähtis kaubanduskeskus ning Visby oli 13. sajandil tähtsaimaks hansalinnaks Läänemerel. Esmakordselt on Visby nime mainitud 1203. aastal Läti Henriku kroonikas. Sõna esimene pool „vi“ tähendas nii pühapaika kui vesist soostunud maad, „by“ aga millegi lähedal asuvat küla või asundust.
Keskaja hõngu on tunda vanalinna kitsukestel tänavatel uidates tänapäevalgi. 1995. aastal kandis UNESCO hansalinna Visby maailma kultuuripärandi nimekirja: „Visby on suurepärane näide Põhja-Euroopa keskaegsest müüriga piiratud kaubalinnast. Siinne linnakeskkond on suurepäraselt säilinud. Üliväärtuslik vanem hoonestus illustreerib hästi seda tüüpi asundust nii vormi kui ka funktsiooni poolest“.
Visby mereäärne asupaik tekitas kaitsevajaduse ning nagu mitmelgi pool Euroopas, hakati ka Visbys 13. sajandil kaupmeeste asunduse ümber rajama kaitsemüüri. Esmalt rajati pooleteisekilomeetrine jagu mere suunas, hiljem jätk sisemaa suunas. Väljaspool müüri asusid sügavad vallikraavid. Linnamüüri (Ringmuren) kogupikkus oli 3440 meetrit ja see valmis lõplikult 14. sajandi keskpaigaks. Tänaseks on 29 maatornist säilinud 27 ja 22 sadultornist 9.
Linna vanim kiviehitis on 1151. aastal ehitatud Püssirohutorn/ Kruttornet. Kokku on vanalinnas on üle 200 keskaegse kivimaja, säilinud on ka ühekordseid madalaid tõrvatud kalurimaju. Rooside ja varemete linnas kutsutavas Visbys näeb kõikjal majade esistel tänava ääres õitsemas paju lilli, millest enamuse moodustavad tumepunased roniroosid.
Kunagi oli Visbys kokku 16 kirikut aga kui lüübeklased 1525. aastal linna maha põletasid, jäi terveks vaid sakslaste oma kirik, praegune Visby Püha Maarja Toomkirik. Teada on, et kiriku ehitustööd algasid 1175. aastal ning 27. juulil 1225 õnnistas Linköpini piiskop Bengt selle sisse ja kirik sai nimeks Püha Maarja kirik. Omal ajal oli kirik ühtlasi ka kaubaladu ja varakamber, kus Novgorodis äri tegemas käinud kaupmehed hoidsid nii raha kui tähtsaid dokumente. Tänaseni tegutsev kirik on ühtlasi ka suurepärase akustikaga kontserdipaik ja kultuurivaramu. Teiste Visby kirikute suursugususest annavad ettekujutuse nende varemed.
Suurepärase ülevaate kogu saare ja Visby põnevast ajaloost saab vanalinna ühel peatänaval Strandgatanil asuvas Gotlandi muuseumis (Gotlands Fornsal). Et saada kõigest põhjalik ülevaade, kulub paar tundi. Sissepääsupileti hind täiskasvanule 70 SEK, õpilasele 50 SEK. Soodushind kehtib ka gruppidele, milles üle 10 inimese.
Kogu Rootsi üks põnevamaid botaanikaaedu asub Visby vanalinnas. Selle asutas 1855. aastal Suplevate Sõprade Selts (BDW). Botaanikaaias on näeb kasvamas paljusid ravim- ja maitsetaimi, on ka rosarium ja muidugi kasvab siis mitmeid eksootilisi puid ja põõsaid (tulbipuu, hõlmikpuu, viigipuu). Botaanikaaia territooriumile jäävad Püha Olofi kiriku varemed. Aed on kõigile huvilistele avatud ning mingit sissepääsutasu ei küsita.
Kogu Gotlandi saar on täis ainulaadseid loodus- ja kultuurimälestisi. Koguni 10% Rootsi 400 000 muististest asub Gotlandil. Siit leiab hingematvalt ilusaid loodusvaateid, haruldasi taimi, omapäraseid sambakujulisi lubjakivist kaljurahne (raukar), sadu kirikuid ning umbes 350 6-42 meetri pikkust laevakujulist kividega ääristatud matmispaika.
Gotlandi üks tähtsamaid majandusharusid on turism. Esimene Gotlandi turismiühing moodustati muide juba 1896. aastal. Kuigi turismiinfo andmetel külastab aastas saart ligikaudu miljon inimest, moodustavad neist lõviosa rootslased, kes armastavad oma puhkust veeta Gotlandil. Saar on väga populaarne ka Saksa turistide hulgas. Turismi tipphooaeg kestab juuni keskpaigast augusti keskpaigani. Reisi planeerides tasub teada, et kõige rahvarohkem on juuli alguses peetava Almedaleni nädala (iga aasta 27. nädalal peetav Rootsi suurim poliitikafestival) , augusti alguses peetava keskajanädala (iga aasta 32. nädal) või noortepidustuste aegu.
Läbi aegade on Gotlandi vapiloomaks olnud oinas. Suurte keerdsarvedega mustja ja hallika kasukaga lambaid arvatakse saarel olevat paarkümmend tuhat rohkem kui inimesi.
Gotlandil elab umbes 57 300 elanikku, kellest umbes 24.000 elavad saare ainsas linnas Visbys. Teised suuremad keskused on Hemse, Slite, Roma ja Klintehamn. Millal esimese inimese jalg Gotlandit puudutas, pole teada. Küll aga on tõendeid selle kohta, et esimesed püsielanikud asusid saarele elama ligikaudu kolmsada aastat tagasi.
13. sajandi 20. aastatel kirja pandud Gutasaga – gutalaste saaga ehk gotlandi kroonika, mille on eesti keelde tõlkinud Anu Saluäär, räägib saare asutamise kohta nii: „Gotlandi leidis esimesena mees nimega Tjelvar. Gotland oli siis tumedate jõudude võimuses, nii et see päeval vajus merre ja öösel oli vee peal. See mees tõi maale esimesena tule ja pärast seda saar enam vette ei vajunud. Tjelvaril oli poeg nimega Havde ja Havdel oli naine, kelle nimi oli Vitastjerna. Nemad kaks olid esimesed, kes Gotlandile eluaseme rajasid ja siin elasid. Esimesel ööl, mil nad seal koos magasid, nägi naine unes kolme madu, kes tema süles ühte põimusid. Ja tal oli tunne, et nad libisisid tasakesi tema sülest maha. Sellest unenäost rääkis naine Havdele, oma mehele, kes tõlgitses unenägu nii: Kõik on seotud ringidesse. Saarest peab saama asustatud maa ja meie saame kolm poega. Neile kõigile andis ta nimed veel enne, kui nad sündisid. Gutele jäägu Gotland, Graiper olgu teise poja nimi ja Gunnfjaun kolmanda nimi. Hiljem jagasid nad Gotlandi kolme ossa nii, et kõige vanem, Graiper sai põhjapoolse kolmandiku, Gute keskmise ja kõige noorem lõunapoolse kolmandiku.“ (Gutasaga on üks osa muistsest Gotlandi seadustekogust Guta Lagh, Gutalagen ning räägib lisaks saare asutamisele selle elanike ristiusustamisest ja gutalaste suhetest svealaste riigiga. Selle ainus säilinud guutikeelne eksemplar on hoiul Stokholmi Kuninglikus Raamatukogus)
Keskajal oli Gotland tähtis kaubanduskeskus ning Visby oli 13. sajandil tähtsaimaks hansalinnaks Läänemerel. Esmakordselt on Visby nime mainitud 1203. aastal Läti Henriku kroonikas. Sõna esimene pool „vi“ tähendas nii pühapaika kui vesist soostunud maad, „by“ aga millegi lähedal asuvat küla või asundust.
Keskaja hõngu on tunda vanalinna kitsukestel tänavatel uidates tänapäevalgi. 1995. aastal kandis UNESCO hansalinna Visby maailma kultuuripärandi nimekirja: „Visby on suurepärane näide Põhja-Euroopa keskaegsest müüriga piiratud kaubalinnast. Siinne linnakeskkond on suurepäraselt säilinud. Üliväärtuslik vanem hoonestus illustreerib hästi seda tüüpi asundust nii vormi kui ka funktsiooni poolest“.
Visby mereäärne asupaik tekitas kaitsevajaduse ning nagu mitmelgi pool Euroopas, hakati ka Visbys 13. sajandil kaupmeeste asunduse ümber rajama kaitsemüüri. Esmalt rajati pooleteisekilomeetrine jagu mere suunas, hiljem jätk sisemaa suunas. Väljaspool müüri asusid sügavad vallikraavid. Linnamüüri (Ringmuren) kogupikkus oli 3440 meetrit ja see valmis lõplikult 14. sajandi keskpaigaks. Tänaseks on 29 maatornist säilinud 27 ja 22 sadultornist 9.
Linna vanim kiviehitis on 1151. aastal ehitatud Püssirohutorn/ Kruttornet. Kokku on vanalinnas on üle 200 keskaegse kivimaja, säilinud on ka ühekordseid madalaid tõrvatud kalurimaju. Rooside ja varemete linnas kutsutavas Visbys näeb kõikjal majade esistel tänava ääres õitsemas paju lilli, millest enamuse moodustavad tumepunased roniroosid.
Kunagi oli Visbys kokku 16 kirikut aga kui lüübeklased 1525. aastal linna maha põletasid, jäi terveks vaid sakslaste oma kirik, praegune Visby Püha Maarja Toomkirik. Teada on, et kiriku ehitustööd algasid 1175. aastal ning 27. juulil 1225 õnnistas Linköpini piiskop Bengt selle sisse ja kirik sai nimeks Püha Maarja kirik. Omal ajal oli kirik ühtlasi ka kaubaladu ja varakamber, kus Novgorodis äri tegemas käinud kaupmehed hoidsid nii raha kui tähtsaid dokumente. Tänaseni tegutsev kirik on ühtlasi ka suurepärase akustikaga kontserdipaik ja kultuurivaramu. Teiste Visby kirikute suursugususest annavad ettekujutuse nende varemed.
Suurepärase ülevaate kogu saare ja Visby põnevast ajaloost saab vanalinna ühel peatänaval Strandgatanil asuvas Gotlandi muuseumis (Gotlands Fornsal). Et saada kõigest põhjalik ülevaade, kulub paar tundi. Sissepääsupileti hind täiskasvanule 70 SEK, õpilasele 50 SEK. Soodushind kehtib ka gruppidele, milles üle 10 inimese.
Kogu Rootsi üks põnevamaid botaanikaaedu asub Visby vanalinnas. Selle asutas 1855. aastal Suplevate Sõprade Selts (BDW). Botaanikaaias on näeb kasvamas paljusid ravim- ja maitsetaimi, on ka rosarium ja muidugi kasvab siis mitmeid eksootilisi puid ja põõsaid (tulbipuu, hõlmikpuu, viigipuu). Botaanikaaia territooriumile jäävad Püha Olofi kiriku varemed. Aed on kõigile huvilistele avatud ning mingit sissepääsutasu ei küsita.
Kogu Gotlandi saar on täis ainulaadseid loodus- ja kultuurimälestisi. Koguni 10% Rootsi 400 000 muististest asub Gotlandil. Siit leiab hingematvalt ilusaid loodusvaateid, haruldasi taimi, omapäraseid sambakujulisi lubjakivist kaljurahne (raukar), sadu kirikuid ning umbes 350 6-42 meetri pikkust laevakujulist kividega ääristatud matmispaika.
Gotlandi üks tähtsamaid majandusharusid on turism. Esimene Gotlandi turismiühing moodustati muide juba 1896. aastal. Kuigi turismiinfo andmetel külastab aastas saart ligikaudu miljon inimest, moodustavad neist lõviosa rootslased, kes armastavad oma puhkust veeta Gotlandil. Saar on väga populaarne ka Saksa turistide hulgas. Turismi tipphooaeg kestab juuni keskpaigast augusti keskpaigani. Reisi planeerides tasub teada, et kõige rahvarohkem on juuli alguses peetava Almedaleni nädala (iga aasta 27. nädalal peetav Rootsi suurim poliitikafestival) , augusti alguses peetava keskajanädala (iga aasta 32. nädal) või noortepidustuste aegu.